Oksendamine ja iiveldus pärast söömist: võimalikud põhjused ja ravi

Millised on kõige sagedasemad söögi järgse oksendamise põhjused? Millised muud terviseprobleemid võivad sellega kaasneda? Kuidas on diagnoosimine või ravi?

Oksendamine on soovimatu nähtus, mille puhul toit oksendatakse maost suuõõne kaudu välja. Sellega kaasneb ebamugavustunne, kõhukrambid ja iiveldus.

On mitmeid põhjusi, miks inimkeha reageerib oksendamisega. Oksendamise mehhanism, põhjused, kaasnevad sümptomid, ravivõimalused ja palju muud huvitavat teavet leiate sellest artiklist.

Kuidas ja miks tekib oksendamine?

Oksendamine (erialaselt oksendamine) on seedesüsteemi kaitserefleks, mille abil organism vabaneb sobimatust maosisust. Sobimatu võib olla liigne kogus toitu, keemiliselt ja mikrobioloogiliselt kahjustav/ärritav toit.

Oksendamine on võimalik tänu seedetrakti ülespoole suunatud pöördperistaltikale. Samas on tegemist kõhulihaskonna ägeda ja vägivaldse kokkutõmbumisega. Lihaskonna kokkutõmbumisega kaasnevad ebameeldivad või valulikud krambid kõhupiirkonnas.

Oksendamiskäsk tekib pärast oksendamiskeskuse ärritust, mis asub närvisüsteemi piklikus keskhambas. See keskus kontrollib diafragma ja kõhulihaste kokkutõmbumist, seedekanali vastupidist peristaltikat ja söögitoru sulgurlihase lõdvestumist.

Oksendamise korral sulguvad häälepaelad. See takistab organismi oksendamist hingamisteedesse.

Oksendamisele eelneb tavaliselt ebameeldiv iiveldustunne (professionaalselt iiveldus).

On 4 peamist mehhanismi, mis stimuleerivad oksendamise protsessi:

1. Mehhaaniliste/keemiliste retseptorite ärritus hingamisteedes.
2. Toksiinide toime vereringes
3. Emotsionaalsed reaktsioonid
4. Vestibulaaraparaadi ärritus

10x oksendamise etioloogia ja võimalikud põhjused

Söögijärgse oksendamise etioloogia on multifaktoorne. See võib olla tingitud tsentraalsetest või perifeersetest närvisüsteemi põhjustest, mürgistustest, intoksikatsioonist, traumadest, seedetrakti ägedatest ja kroonilistest haigustest, hormonaalsest tasakaaluhäirest, psühhogeensest tegurist või kohalikust maoärritusest.

Pikaajalise korduva oksendamise või ägeda mittespetsiifilise oksendamise korral tuleb viivitamatult konsulteerida arstiga.

Järgnevalt on toodud näiteid võimalike oksendamise ja iivelduse põhjuste kohta pärast söömist:

1. Toitumisviga ja sobimatu toitumine

Seedetrakti liigne paisumine (distressioon) võib ärritada mehaanilisi retseptoreid. Kiire söömine (ahmimine), liigne söömine ja samaaegne seedetrakti ummistumine põhjustavad mao paisumist ja sellele järgnevaid närviimpulsse oksendamismehhanismile.

Toitumishäireks on ka sobimatu toidu tarbimine, nt aegumiskuupäeva ületanud või saastunud toit, mis sisaldab teatud patogeene, mis ärritavad seedetrakti kemoretseptoreid.

Kõige levinumad vead on alaküpsetatud toit ja ebapiisavalt pestud saastunud toit.

Toiduga kaasnevad defektid on kõhuvalu, krambid ja iiveldustunne.

2. Toiduainete talumatus ja allergia

Kui teil on toidutalumatus (laktoos, piimavalk, gluteen...) või toiduallergia (gluteen, pähkli-/ puuviljaliigid...), on oksendamine võimalik sümptom suhteliselt varsti pärast sobimatu toidu või toiduosa tarbimist.

Toidutalumatusega kaasnevad kõhuvalu, krambid, probleemid defekatsiooniga, iiveldus ja oksendamine. Allergia puhul võib täheldada ka immuunsüsteemi allergilist reaktsiooni, nagu sügelus, ninakõrvalkoobaste turse või nahalööve ja ekseem.

3. Psühhogeenne tegur

Üks põhilisi oksendamist vallandavaid mehhanisme on emotsionaalne faktor. Liigne stress, äge stress, ärevus/depressioon, tugev emotsionaalne pinge, reisimine jne.

Osaliselt kuuluvad siia ka söömishäired, näiteks buliimia. Buliimia puhul kutsub inimene pärast söömist tahtlikult esile oksendamist, et tühjendada maosisu.

4. Seedetrakti nakkushaigused ja ägedad haigused

Seedetraktorit kahjustavad bakteriaalsed või viirusinfektsioonid põhjustavad oksendamist, kõhuvalu, iiveldust, üldist nõrkust, peavalu, probleeme defekatsiooniga ja enamasti ka kehatemperatuuri tõusu (palavik).

Patogeeni põhjustatud äge põletik mõnes seedetrakti osas(äge gastriit, soolestiku gripp...) kestab tavaliselt vaid lühikest aega - keskmiselt 3-5 päeva.

Riskiks on organismi liigne vedelikukaotus ja dehüdratsioon.

Hoiduda tuleb tugevast äkilisest valust, oksendamisest ilma selge põhjuseta või muudest mittespetsiifilistest kliinilistest tunnustest. Tegemist võib olla pimesoolepõletiku ja muude ägedate haigustega, mis viivad äkilise eriarstiabi vajadusele.

Vajalik on organismi täpse patogeeni diagnoosimine ja asjatundliku ravi kehtestamine antibiootikumide või muu toetava farmakoteraapiaga.

5. Seedetrakti kroonilised haigused

Ka pikaajalised kroonilised seedeelundite haigused võivad põhjustada iiveldust või oksendamist. Selle seisundiga kaasnevad sageli muud kliinilised sümptomid, nagu kõhuvalu, kõhulahtisus/kõhukinnisus või krambid.

Kroonilised põletikulised soolehaigused, nagu haavandiline koliit ja Crohni tõbi, võivad samuti põhjustada seedetrakti vaevusi iivelduse ja oksendamise näol, kui haiguse kulg süveneb või ärritab soolestikku.

Näiteks ärritunud soole sündroom ja ärritunud mao sündroom, mille puhul seedetrakti üleaktiivsus ja närviline tundlikkus põhjustab pärast söömist puhitust, kõhukrambid, iiveldust, oksendamist või kõrvetisi.

6. Ärritus keemilise aine (alkohol, narkootikumid...) poolt.

Alkoholi liigne tarbimine võib kahjustada ja ärritada seedetrakti keemilisi retseptoreid. Alkohol mõjutab otseselt oksendamisnärvikeskust. Alkohol võib reageerida sobimatult ka maohappega.

Oksendamise mehhanism võib tekkida kas tarbimise või keemiliste ainete (ohtliku aine, näiteks toksiini, ravimi ja teatud ravimiteraapia manustamine) ärrituse tagajärjel.

7. Tasakaalusüsteemi ärritus

Vestibulaaraparaat on pea ja keha ruumis tasakaalustamise meeleorgan. Sisekõrva tasakaaluaparaadi ärritus ja stimulatsioon võib esile kutsuda oksendamise mehhanismi.

Ettearvamatud liigutused, kõrgused, teatud ebatavalised tegevused, sõidukis sõitmine või tasakaalusüsteemi haigestumine võivad põhjustada iiveldust, kineetoosi ja oksendamist.

8. Neuroloogiline haigus

Mõned närvisüsteemi haigused võivad otseselt ärritada oksendamiskeskusi. Nende hulka kuuluvad meningiit, entsefaliit, ajupuhitus, migreen, ajukokkupõrge, ajuveritsus, ajukasvaja või intrakraniaalne hüpertensioon (suurenenud rõhk ja pinge).

Need on siiski haigused ja meditsiinilised seisundid, mis nõuavad eriarsti poolt diagnoosimist ja ravi.

9. Teise haiguse kaasnev sümptom

Kuna oksendamine on üsna laialt levinud kliiniline sümptom, võib see olla seotud ka muude kui närvi- ja seedesüsteemi haigustega.

Näidetena võib tuua neerupõletiku ja -haiguse, kolestsiidi, vähi ning teatud ravimiteraapia, keemia- või kiiritusravi tagajärjel tekkiva oksendamise.

10. rasedus

Tüüpiline terviseprobleem raseduse ajal on nn hommikune iiveldus (see ei pruugi siiski esineda ainult hommikuti), mis võib põhjustada oksendamist. Iiveldus esineb ka pärast toidu söömist.

Seda seisundit põhjustab naissuguhormooni progesterooni kõrgem tase, mis vähendab ka maomahlade tootmist ja maosiseseina liikuvust.

Raseduspõhine iiveldus avaldub tavaliselt peamiselt raseduse esimesel trimestril, mille järel see järk-järgult kaob. Siiski on vajalik günekoloogi/ sünnitusarsti poolne jälgimine.

Kokkuvõte iivelduse ja oksendamise tunde võimalikest põhjustest:

• Liigse toidu tarbimine
• Ebasobivalt saastunud toidu tarbimine
• Pikaajaline ebasobiv toitumine ja elustiil
• Toidu ebapiisav töötlemine suus
• Liigne alkoholitarbimine
• Mürgistus ja mürgistus sobimatu ainega
• Toiduallergia ja toidutalumatus
• Söömishäired
• Ravimiteraapia ebasoodne mõju
• Psühholoogiline tegur (stress, reisimine, ärevus...)
• Madal vererõhk
• Reaktsioon tugevale lõhnale
• Seedetrakti ägedad ja kroonilised haigused
• Soolestiku põletikulised haigused
• Ärritunud soole-/maosündroom
• Migreen ja peavalu
• Keskkõrva tasakaaluhäired
• Teise haiguse kaasnev sümptom
• Naise raseduse periood
• Hormonaalsed muutused PMS-i kontekstis

Oksendamise kaasnevad sümptomid ja ilmingud

Oksendamine on ebasoovitav nähtus, millega kaasnevad sageli ka teised sümptomid ja tunnused. Nende esinemine ja kombinatsioon sõltub oksendamise etioloogiast ja põhjusest. Millal aga tuleks pöörduda arsti poole?

Võimalikud kaasnevad sümptomid:

• Kõhuvalu
• Kõhukrambid
• Iiveldus
• Peavalu ja migreen
• Pearinglus
• Suu kuivuse tunne
• Ebameeldiv halb hingeõhk
• Liigne higistamine
• Vähenenud defekatsiooni sagedus
• Kehatemperatuuri tõus
• Üldine nõrkus ja liigne väsimus
• Stress ja ärevustunne
• Dehüdratsioon

Millal tuleks pöörduda arsti poole?

• Äkilised ägedad oksendushood, mis kestavad üle 12 tunni.
• Pikaajaline oksendamine ja iiveldus
• Kui tegemist on vastsündinuga
• Ohutustunne
• Oksendamine sisaldab verd
• Oksendamine sisaldab musti hüübeid
• Kui põhjuseks võivad olla ravimid, mida peaksite võtma
• Mürgise toidu tarbimine
• Töötlemata riskantse toidu tarbimine
• Ravimi, toksiini või liigse alkoholi tarbimine
• Liiga kõrge kehatemperatuur (palavik)
• Reisimine troopilistest riikidest

Oksendamine väikelastel

Lastel ja täiskasvanutel on sama oksendamise mehhanism. Kui kesknärvisüsteem saab mao ärrituse tunnetuse, toimub maosisu väljapaiskumine.

Lapsed oksendavad siiski veidi sagedamini kui täiskasvanud. See on tingitud tundlikumast immuunsüsteemist.

Oksendamine (röögatus) pärast rinnaga toitmist või kunstpiima söötmist on tavaline ja loomulik nähtus, mis arengu käigus järk-järgult kaob.

Kui aga lapsel esineb sagedast oksendamist või muid haiguse tunnuseid (koolikud, kõhulahtisus, veri ja lima väljaheites, kõrgenenud temperatuur jne), on vaja kiiresti arsti poole pöörduda.

Võimalikud põhjused, miks lapsed oksendavad mittespetsiifiliselt:

• Mao ja soolestiku haigused (gastroenteriit, soolestiku gripp...).
• Toiduallergia
• Muud infektsioonid (meningiit, kopsupõletik, keskkõrvapõletik...)
• Ajurabandus
• Toidumürgitus

Millal oma lapsega arsti poole pöörduda?

• Kui tegemist on vastsündinuga
• Kui oksendamine ja kõhuvalu kestab kauem kui paar tundi
• Kui okses on verd või musti ladestusi
• Kui oksendamine on helerohelist värvi
• Kui laps on löönud või vigastanud oma pead
• Kui lapsel on palavik või muud haiguse tunnused.
• Kui lapsel on ebamäärased kliinilised tunnused
• Kui tegemist on riskilapsega, kellel on kaasnevad diagnoosid

Millised on lapse oksendamise riskid? Riskid korduva haiguse puhul

Oksendamise diagnoosimine

Diagnoosi vahendab perearst või eriarst (gastrointestinoloog).

Põhiline diagnoosimine seisneb patsiendi põhjalikus anamneesi võtmises, patsiendi läbivaatusest aspiratsiooni, kuulamise ja palpeerimise teel ning patsiendi kliiniliste sümptomite hindamisest.

Anamneesi raames keskendub uuriv arst peamiselt seedetrakti haigustele, neuroloogilistele või autoimmuunhaigustele ja perekonna anamneesile. Sageli tehakse kõhuorganite instrumentaalne ultraheliuuring.

Nakkushaiguse kahtluse korral tuleb patsiendilt võtta vereproov, et määrata haigustekitaja antibiootikumravi jaoks.

Kui oksendamine ei lakka pärast dieedimeetmeid, ravimit ja puhkerežiimi lühikese aja jooksul, on vajalik laiendatud diagnoos.

Seedetrakti krooniliste põletikuliste haiguste, toidutalumatuse/allergia ja muude haiguste kahtluse korral tehakse seedetrakti endoskoopiline pildistamine.

Laboris võib uurida ka uriini- ja väljaheiteproove.

Kui kahtlustatakse mõne muu sisemise süsteemi haigust, uurib patsienti neuroloog või muu sobiv spetsialist.

Oksendamise diferentsiaaldiagnostika on siiski keeruline, sest tegemist on multifaktoorse põhjusega.

Oksendamise ravivõimalused

Ravi määramine sõltub diagnoosist ja oksendamise põhjusest. Toitumisvea puhul määratakse enamikul juhtudel konservatiivne kodune ravi lühiajalise dieedi, elustiili muutmise ja puhkerežiimi näol.

Kodused meetmed hõlmavad muu hulgas järgmist:

• Piisav joomine (tavaline vesi, tee).
• Lühiajaline dieet, mis ei koorma seedetrakti
• Ravimiteraapia iivelduse kontrollimiseks vastavalt arsti soovitusele
• Puhkus ning füüsilise ja vaimse koormuse vältimine.

Sobiv dieet oksendamise korral koosneb toiduainetest, mis võimalikult vähe koormavad seedetrakti. Rasvaseid raskeid toiduaineid, piimatooteid, alkoholi, kohvi ja vürtsikaid toiduaineid tuleks vältida.

Kui kõht on aeglaselt rahunenud, on soovitav hakata väikeste lonksudega jooma - ideaalis tavalist vett, magustatud teed või koolat. Piisav suhkru ja soola tarbimine on vajalik, kuna kehast kaob palju vedelikku.

Sobib kodune toit:

• Banaanid
• Küpsised/suhkrud
• Kuivad valged rullid
• Cornflakes
• Keedetud kartulid/riisi
• Kuivad makaronitooted
• Keedetud porgandid
• Rasvavaba kanapuljong
• Keedetud lahja kanaliha

Loe ka:
Milline on õige toitumine kõhulahtisuse, kõhukinnisuse või oksendamise korral? Kuidas neid peatada?

Kui oksendamise põhjuseks on haigustekitaja (bakterid, viirus), on patsiendile näidustatud ravi antibiootikumide ja muude ravimite näol, mis leevendavad haiguse kliinilisi sümptomeid.

Oksendamise ravi raames võib arst määrata patsiendile ravimeid, mis pärsivad iiveldust ja oksendamistunnet.

Raske dehüdratsiooni korral hospitaliseeritakse patsient lühikeseks ajaks veenisiseseks vedelike ja toitainete lisamiseks organismi.

Pärast seedetrakti infektsiooni või ülemäärase oksendamise tekkimist on soovitatav võtta kasutusele probiootikumid, et soodustada seedimist ja tasakaalustada soolestiku bakterifloorat.

Kinnitatud seedetrakti kroonilise põletikulise haiguse või toiduallergia korral täpsustatakse ravi vastavalt konkreetsele diagnoosile.

Need hõlmavad elustiili muutmist, pikaajalisi toitumismeetmeid, ravimeid ja regulaarset jälgimist gastrointestinoloogi poolt.

Kui kinnitatakse neuroloogiline või muu spetsiifiline diagnoos, annab raviarst patsiendile individuaalset ravi.