Kõrgenenud veresuhkur, hüperglükeemia: Mis tõstab veresuhkrut?

Kõrgenenud veresuhkur (tehniliselt öeldes hüperglükeemia) ei pruugi olla iseloomulik ainult diabeedile, nagu enamik inimesi võib arvata. See on ka ainevahetusprobleem. Selle põhjused võivad peituda ka teistes kehaosades.

Teatud ideaalvahemikus hoiab veresuhkru taset üleval hormoon nimega insuliin. Kui selle hormooni tase mingil põhjusel langeb, tõuseb omakorda veresuhkru tase.

Seda tõusu on tavaliselt võimalik tuvastada ainult laboratoorsete vereanalüüsidega.

Tavaliselt on diabeedi puhul

Suhkrutaseme probleemid esinevad tavaliselt diabeedi korral. See on ainevahetushaigus, mida iseloomustab liigne suhkru hulk veres. Tegemist on suhkru ainevahetuse häiretega.

Diabeet võib tekkida pankrease hormooni insuliini ebapiisava tootmise tõttu. Haigus võib tekkida ka organismi enda kudede vähenenud tundlikkuse tõttu insuliini suhtes. Esimesel juhul on tegemist kaasasündinud ja autoimmuunse haigusega, mis avaldub lapsepõlves.

Seda tuntakse erialaselt ka kui I tüübi diabeeti.

Teine diabeedi vorm, II tüüpi suhkurtõbi, esineb sagedamini täiskasvanutel. See areneb enamasti aeglaselt pärast 30. eluaastat. See on omandatud, mitte kaasasündinud diabeet. Rasvunud inimestel on suur risk.

Kõrgenenud veresuhkru tase võib sel juhul olla seotud ka rasvumisega.

Hüperglükeemia sümptomid on järgmised:

• Liigne janu
• sage urineerimine
• urineerimine öösel
• suhkur uriinis (glükosuuria), mille suhkrusisaldus on üle 10 mmol/l
• suukuivus
• krooniline väsimus
• atsetooni lõhn suust

Prediabeet on termin, mis on kasutusele võetud glükoosihomeostaasi piirhäirete kohta. See tähendab, et veresuhkru tase on kõrgem, kuid ei ületa üldhinnangus diabeeti määratlevaid väärtusi.

Näiteks hommikune veresuhkru väärtus on üle 5,6 mmol/l veresuhkru, kuid mitte üle 7 mmol/l. Stressitestis on piirnormi piirides. See kehtib piiripealse glükeemia puhul.

Kui väärtused stressi korral on vahemikus 7,8-11,1 mmol/l, nimetatakse seda häiritud glükoositaluvuseks.

Rasvumine ja kõrgenenud tasemed

See võib esineda ka näiteks rasvumise korral. See on toitumishäire, mida iseloomustab rasvavarude kogunemine organismis. Rasvunud inimene tarbib aga tavaliselt lisaks liigsele rasvale ka rohkelt lihtsuhkrut sisaldavaid toiduaineid ja seetõttu võib see tase olla üsna kõrge.

Diabeet on rasvumise puhul üsna tavaline. Ja hüperglükeemia on tüüpiline sümptom.

Metaboolne sündroom

Hüperglükeemiaga tavaliselt kaasnevate ainevahetushaiguste hulka kuuluvad nn metaboolsed haigused. Metaboolne sündroom on nimetus 2. tüüpi diabeedi, kõrgema vererõhu ja rasvumise kombinatsioonile.

Nende kolme teguri esinemine ühes organismis põhjustab selle sündroomi, mis statistika kohaselt vaevab peaaegu kolmandikku arenenud maailma elanikkonnast. Haigus kiirendab oluliselt ka ateroskleroosi.

Sellest võivad tekkida ka mitmesugused südame-veresoonkonna haigused.

Muud hüperglükeemia põhjused

Hemokromatoosi põdevatel inimestel on samuti probleeme kõrgendatud suhkrusisaldusega. Tegemist on maksahaigusega, mille puhul maks suureneb. Tavaliselt on see haigus aga seotud diabeediga, mis põhjustab vere glükoosisisalduse tõusu.

Haigust ise põhjustab raua liigne ladestumine organismi kudedesse hemosideriini ja ferritiini kujul. Haigus võib olla kas kaasasündinud (primaarne) või omandatud (sekundaarne) hemokromatoos.

Vere glükoosi- ja veresuhkru taseme tõusu põhjustab ka nn Cushingi sündroom, mida iseloomustab suurenenud kortisooli tootmine. Selle haiguse kõige sagedasemad sümptomid on kehakaalu suurenemine, keha rasva ladestumine kõhule, näole ja kaelale ning muidugi eespool nimetatud hüperglükeemia.

Kõrgenenud vere glükoosisisaldus võib esineda ka mõnede nakkushaiguste puhul, mis mõjutavad süljenäärmeid. Sellisteks haigusteks on näiteks mumps (suulaugu põletik).

Selle haiguse puhul võib vere glükoosisisaldus olla kõrgem, sest infektsioon kandub kõhunäärmesse. Seal tekib põletik. See võib viia pankrease selle osa kahjustumiseni, mis vastutab insuliini tootmise eest.

Ja see reguleerib vere glükoositaset. Kui vereanalüüsid näitavad suhkru tõusu, peaks inimene läbima edasised uuringud, et leida põhjus varakult.