Süüfilise ravi: esmalt antibiootikumid ja muud ravimid

Peamine ravi on antibiootikumid, kuna süüfilis on bakteriaalne sugulisel teel leviv nakkushaigus. Kõige sagedamini kasutatakse penitsilliini, mille suhtes bakterid ei ole välja töötanud resistentsust.

Süüfilisevastaseid antibiootikume süstitakse otse lihasesse. Neid võib anda ka viimases kolmandas staadiumis, kuid ideaalne on alustada võimalikult kiiresti. Esimeses ja teises staadiumis antakse antibiootikume 2 nädalat, kolmandas staadiumis 3 nädalat või isegi kuu aega.

Kui patsient on penitsilliini suhtes allergiline, on alternatiiviks erütromütsiin või tetratsükliin, mida manustatakse 30 päeva. Kui esineb palavik või südameprobleemid, võib olla näidustatud ka kortikosteroidravi. Alternatiivina kasutatakse ka pendepooni 3 nädala jooksul.

Ravi tuleb anda mitte ainult haigestunud isikule, vaid ka tema lähedastele, kellega ta on kokku puutunud. On oht, et süüfilis levib edasi.

Tõsisematel juhtudel, eriti kui on kahjustatud mitu organit, antakse antibiootikumravi koos patsiendi hospitaliseerimisega. Sellisel juhul tähendab see patsiendi paigutamist nakkushaiguste osakonda, kus järgitakse kõiki raviskeemi meetmeid.

Kõiki süüfilise juhtumeid ei ravita hospitaliseerimisega. Kui arst otsustab seda teha, piisab ambulatoorsest ravist, st antibiootikumide manustamisest polikliinikus ja patsiendi seisundi jälgimisest.

Ka pärast antibiootikumide manustamist tehakse järelkontrolluuringuid. Esimesel poolaastal iga kahe kuu tagant, teisel poolaastal tavaliselt iga kolme kuu tagant.

Jälgitakse ka teiste organite seisundit.

Kui kahe aasta möödudes osutub bakteri olemasolu kontroll negatiivseks, on võimalik jätkata ülekuulamise kontrollimist kopsuröntgeni, südame röntgeni, aordi ehhokardiograafia ning neuroloogiliste, psühhiaatriliste ja seljaaju vedeliku uuringute abil.

Kui haiguse puudumine leiab kinnitust, kustutatakse isik patsiendiregistrist ja ravi oli edukas.

Ravimata jätmise korral on aga mitmete elundite puudulikkuse tagajärjel peatselt surm.