Ravi: metaboolse sündroomi puhul elustiili muutmine ja alles seejärel ravi

Esimene ja kõige tähtsam samm metaboolse sündroomi patoloogia kontrolli alla saamiseks on muuta oma praegust elustiili.

Oluline on meeles pidada, et toitumise muutmine, korrapärane liikumine ja muud sündroomi ennetavad meetmed on samuti ravi põhikomponent.

Juhul, kui metaboolse sündroomi diagnoosiga patsiendi kogetud toimimise radikaalsetest muudatustest ei piisa, tuleb mängu farmakoloogiline ravi.

Farmakoloogilise ravi all peetakse silmas ravi ravimitega.

Kuna me ei saa pidada metaboolset sündroomi haiguseks, siis ei saa me ka rääkida selle ravist kui sellisest.

Sellisel juhul on vaja ravida kõiki sündroomi komponente, st viit põhilist patoloogilist seisundit, millest sündroom koosneb.

Praegu ei ole olemas ühtegi universaalset ravimit, mis suudaks ravida kõiki sündroomi komponente või vähemalt enamikku neist.

Seetõttu toimub ravi iga patoloogilise seisundi puhul eraldi, kasutades turul saadaolevaid tuntud ja kasutatud ravimeid.

Farmakoloogilise ravi esmane eesmärk on vähendada riski haigestuda südame isheemiatõve, st südame isheemiatõve, kõrvalekallete tekkeks.

Arstid püüavad kõigepealt vähendada kahjuliku kolesterooli taset veres ja ka kõrget vererõhku, mis mõjuvad veresoontele negatiivselt.

Metaboolse sündroomi erinevate komponentide raviga tegelevad mitte ainult ainevahetusele keskendunud sisearstid, vaid ka kardioloogid, psühhiaatrid ja paljud teised eriarstid.

Teiseks püüavad arstid ennetada 2. tüüpi diabeedi teket ja arengut, kui seda patsiendil veel ei ole. Seda tehakse veresuhkru taseme alandamisega.

Kui patsiendil on juba tekkinud diabeet, järgib ravi diabeedi ravimisel kasutatavaid standardprotseduure.

Tabel esmavaliku ravimitest metaboolse sündroomi erinevate komponentide raviks

Kõrgenenud veresuhkru tase ehk 2. tüüpi diabeet	Biguaniidid (metformiin)	Langetab nii basaalset glükoositaset kui ka kõrgenenud postprandiaalset glükoositaset.
	Gliptiinid (sitagliptiin, vildagliptiin, alogliptiin)	Suurendavad insuliini tootmist kõhunäärmes ja vähendavad glükoosi tootmist maksas.
	Eksenaatid	Suurendab insuliini tootmist kõhunäärmes.
	Liraglutiid	Langetab paastu- ja postprandiaalse glükoosi taset, suurendab insuliini tootmist pankreases.
Suurenenud vere kolesterooli või triatsüülglütserooli tase.	Statiinid (simvastatiin, atorvastatiin, rosuvastatiin, fluvastatiin)	Need sekkuvad kolesterooli moodustumisprotsessi maksas, vähendades seeläbi selle tootmist.
Kõrge vererõhk	AKE-inhibiitorid (perindopriil, ramipriil, enalapriil)	Need põhjustavad veresoonte laienemist, vähendades seeläbi vererõhku.
	Sartanid (valsartaan, losartaan, irbesartaan)
	Kaltsiumikanali blokaatorid (amlodipiin, verapamiil, diltiaseem)
	tsentraalselt toimivad ravimid (rilmenidiin)	Põhjustavad veresoonte laienemist ja alandavad südame löögisagedust.

Samal ajal tuleb tegeleda ülekaalulisuse või rasvumise probleemiga. Ravi aluseks on toitumise muutmine, sobiv ja regulaarne kehaline aktiivsus ning muud režiimi muutused.

Võimalik on ka kirurgiline sekkumine seedetrakti. Üheks näiteks on maobandi meetod. Selle protseduuri puhul asetatakse ümber mao reguleeritav rihm, mis jagab mao kaheks tiigilauakujuliseks osaks. See meetod aitab piirata toidu tarbimist.

Teine meetod on mao tubulatsioon, mille puhul eemaldatakse kirurgiliselt see osa maost, mis vastutab nn näljahormoonide tootmise eest. Patsient ei tunne siis dieedi ajal tugevat nälga.

Kirurgiline sekkumine maos toob kaasa ülekaalu vähenemise ja samal ajal ka teiste ainevahetuse parameetrite muutumise - ja seega ka vere glükoosi- ja rasvasisalduse ning vererõhu korrigeerimise.

Neid protseduure nimetatakse ainevahetuskirurgiaks.

Vaata täielikku artiklit haiguse kohta