Aspergeri sündroom ja selle ravi. Kas ravimid on vajalikud?

Aspergeri sündroom on parempoolse poolkera geneetiline arenguhäire, millel on neuroloogilised ja psühhiaatrilised sümptomid ja mida ei ole võimalik ravida.

Hea uudis on aga see, et selle haigusega inimesed võivad elada täisväärtuslikku elu.

• Aspergeri sündroomiga inimese elu mõjutavad oluliselt õppimine ja haridus, sotsiaalne suhtlemine ja nõuetekohane suhtlemine.
• mõningaid sümptomeid on võimalik kontrollida ravimite abil

kognitiiv-käitumuslik raviviis

Varasemate kogemuste põhjal on selge, et asjakohane haridus ja koolitus on enamikul patsientidest vähendanud soovimatuid ilminguid ning parandanud sotsialiseerumist ja suhtlemist keskkonnaga.

Ravi viib tavaliselt läbi nendele häiretele spetsialiseerunud psühhiaater.

• Psühhiaater peab olema võimeline hästi jälgima
• peab suutma kannatlikult kuulata ja tundma huvi patsiendi probleemi vastu
• vestlus käib tavaliselt selle üle, mis patsienti huvitab
• suhtlus peab olema selge ja sidus
• patsiendile tuleb anda piisavalt aega, et ta saaks öeldust aru.
• empaatia aitab psühhiaatril ära tunda ja hallata negatiivseid emotsioone ja muid negatiivseid väljendusi
• õpetab patsienti sotsiaalset suhtlemist ja suhtlemist
• aitab patsiendil kergemini integreeruda kogukonda

psühholoogiline toetus ja koolitus parandab patsiendi seisundit ja ka sümptomid vähenevad vanusega. Sotsiaalsed ja suhtlemisraskused püsivad tavaliselt ka täiskasvanueas.

Mõnede sümptomite farmakoloogiline ravi

Farmakoloogilist ravi kasutatakse näiteks ärevuse, depressiooni, unehäirete, plahvatuslikkuse või agressiivsuse vastu võitlemiseks.

Kasutatakse peamiselt antidepressante ja neuroleptikume.

Ravi eesmärk on ka kinnisideede või korduvate rutiinide, näiteks käitumisharjumuste vähendamine ning suhtlemisoskuste ja motoorse kohmakuse parandamine.