Lümfödeem: mis see on ja kuidas see avaldub? + ravi

Lümfödeem on krooniline haigus, mis süveneb (progresseerub) aja jooksul. See on lümfivedeliku tootmise ja ärajuhtimise vahelise tasakaalustamatuse tulemus. Selle tulemuseks on lümfivedeliku kogunemine kudedesse ehk lümfostaas.

Turse tekib suurenenud valgu (proteiini) sisalduse tagajärjel. Seda raskendavad sagedased põletikud ja nahaaluse koe ja kudede fibrootilised muutused. See võib olla primaarne, kuid ka sekundaarne. Esmalt tekib see arenguefektina, kuid ka päriliku teguri tagajärjel. Teisalt mõne muu haiguse või lümfisüsteemi kahjustuse tagajärjel.

Lümfisüsteem, mida muidu nimetatakse lümfisüsteemiks, vastutab lümfi (lümfivedeliku) transportimise eest kogu kehas. See on peamiselt vere ja interstitsiaalse ruumi vaheline ruum. Lümfisüsteemil on oluline roll ka inimese immuunsuses.

Mis on lümfisüsteem?

lümfisüsteem on suur süsteem inimkehas. See mängib olulist rolli immuunsüsteemi protsessides organismis. Siia kuuluvad näiteks lümfivedelik (st lümf), lümfisooned, lümfisõlmed, tüümus ja põrn. Olulised komponendid on ka seedesüsteem ehk luuüdi, kopsud ja maks.

Lümfi tootmine toimub veresoonte tasandil, kust vedelik filtreeritakse veresoontevälisse (nn interstitsiaalsesse) ruumi. Päeva jooksul tekib seda vedelikku umbes 2-4 liitrit. See sisaldab mitmesuguseid ainevahetuse saadusi, aga ka näiteks soolasid või valke.

Lümf on värvitu vedelik, mis tekib rakkude ainevahetuse tootena, aga ka veresoonte filtraadina. See sisaldab selliseid komponente nagu:

• vereplasma
• valgud
• soolestikus ja rasvad, mis kantakse edasi maksa.
• lümfotsüüdid

Lümfi transporditakse edasi lümfisoontes. Lümfisoontes algab pimesi interstitsiaalses ruumis, s.t. interstitiumis. See väike veresoonte kimp ühendub suurteks lümfikollektoriteks. Lümfisoontes on erinevalt veresoontest väga õhuke seina.

Ühe päeva jooksul tekib 20 liitrit koevedelikku.
10% (umbes 2-4 liitrit) on lümfivedelikku.
90% sellest vedelikust imendub tagasi veresooni.

Lümfisooned on väga läbilaskvad. Isegi bakterid, mis ei läbita veresoonte seina, võivad seda läbida. Seejärel liigub lümfisõlmedesse. Lümfisõlmedel on filtreerimisfunktsioon ja neil on oluline roll immuunreaktsioonides.

Lümfisõlmed paiknevad kogu kehas. Enamasti asuvad nad suurte veresoonte lähedal. Nende filtreerimisvõime võimaldab neil kinni püüda erinevaid võõrkehi. Need on näiteks eespool nimetatud bakterid, aga ka muud mikroobid või kasvajarakud. Ka tänu sellele omadusele laienevad lümfisõlmed erinevate põletike ja haiguste korral. Lümfisõlmedes asuvad lümfotsüüdid, mis on osa immuunsusest.

Lümfisõlmed on lümfisõlmede drenaažisüsteemiks, mida toodetakse rakkude ainevahetusproduktina või verevedeliku filtraadina.
See mängib olulist rolli organismi immuunsüsteemi protsessides.
Lümfisõlmede kaudu toimub sageli vähirakkude edasikandumine organismis, mida nimetatakse ka metastaasideks.

Lümfödeemi põhjuseks on lümfisüsteemi ebapiisav toimimine. See ei suuda eemaldada kudedest liigset vedelikku. Selle tulemusena koguneb see lokaalselt erinevatesse kohtadesse ja põhjustab paistetust.

Lümfödeemi põhjused on erinevad

Lümfödeemi tekkimisel võib olla erinevaid põhjuseid. Näiteks on lümfisoonte struktuuri kahjustus või nende funktsioneerimishäire klappide tasandil. Seda võib põhjustada ka veresoone ummistumine. Selle tagajärjeks on lümfi ja seega ka teiste selles sisalduvate ainete kogunemine. Näiteks valkude, ainevahetusproduktide või võõrkehade kogunemine.

Kogunemine põhjustab seejärel turset. Tüsistuseks on põletik, aga ka nahaaluse koe ligunemine. Põletik võib olla mitteinfektsioosne. Nahk muutub punaseks. Turse süveneb aja jooksul.

Lümfödeem jaguneb primaarseks ja sekundaarseks:

• Primaarne on tingitud lümfisüsteemi kaasasündinud defektidest või pärilikkusest.
• Sekundaarne tekib lümfisüsteemi kahjustuse tagajärjel ja mõne muu haiguse sümptomina, näiteks:
  • Infektsioon
  • põletik (mitteinfektsiooniline)
  • veresoonkonna haigus
  • onkoloogiline haigus
  • õnnetus, trauma, operatsiooni käigus tekkinud kahjustus
  • pikaajaline immobilisatsioon

Esmase põhjuse korral on tegemist lümfisüsteemi arenguanomaaliaga. Näiteks lümfhangiodüsplaasia. See võib olla põhjustatud ka pärilikkusest, st perekondlikust esinemisest. Peamiselt esineb see naistel.

Lümfödeem on kaasasündinud, kuid võib tekkida ka noorukieas, millisel juhul on põhjus teadmata. Kõige sagedamini tekib see alajäsemetest, eriti alajäsemetest. Seejärel levib see ülespoole.

Sekundaarne põhjus on sageli lümfisüsteemi kahjustuse tulemus. See tekib lümfisüsteemi ummistumise või takistuse tagajärjel. See on näiteks operatsiooni, eriti radikaalse ulatusliku vähioperatsiooni tulemus. Aga ka põletiku või trauma tulemus.

Turse tekib kohas, kus drenaaž on piiratud. Seejärel levib see allapoole. See mõjutab nii naisi kui ka mehi. Kõige sagedamini esineb ülajäsemete lümfödeem pärast rinnaoperatsiooni või rinnavähi tõttu tehtud mastektoomiat.

Lümfödeemi kõige iseloomulikum sümptom on turse ilmnemine. See ei ole siiski esimene sümptom. Kättesaadavate allikate kohaselt jaguneb lümfödeem 4 põhietappi.

Tabelis on kirjeldatud lümfödeemi 4 etappi.

Teine vorm on lümfödeemi jaotamine etappideks, nagu on näidatud tabelis

Esmase lümfödeemi korral algab iseloomulik turse alajäsemest. Seejärel levib see turse ülespoole jäsemele. Sekundaarse lümfödeemi korral on kulg teistsugune.

Sekundaarne lümfödeem tekib sageli pärast operatsiooni, keemia- ja kiiritusravi, enamasti 1 aasta jooksul pärast vähiravi. Turse tekib lümfisüsteemi kahjustusest allpool, kust see levib allapoole. Seda nimetatakse ka varajaseks turseeks.

Hiline tüüp areneb elu jooksul. Lümfödeemi ei ole veel tuvastatud. Selle võib aga vallandada ka õnnetus, võimalik, et putukahammustus ja isegi verevõtmine. Teine näide on pahaloomuline turse, mis tekib põhihaiguse süvenemise tagajärjel. Selle ilminguks on näiteks märkimisväärne valu.

Muud sümptomid on järgmised:

• kahvatu nahk
• higine nahk
• naha temperatuuri tõus
• veresoonte nähtavuse kadumine, eriti käeseljal.
• naha hüperkeratoos, s.t. suurenenud sarvkate.
• pindmine haavandumise kahjustus, st naha haavandumine
• nahaaluse koe väljendunud fibroosi korral võib jäseme suurus väheneda, see võib olla jäigastunud koos liikumispiiranguga
• juuste väljalangemine

Komplikatsioon on märkimisväärne oht seisundi halvenemiseks

Lümfödeemi puhul on komplikatsioonid tavalised. Need kujutavad endast olulist riski haiguse halvenemiseks ja progresseerumiseks. Nende hulka kuuluvad:

• nahapõletik ehk dermatiit (eriti ohtlik on nakkusohtlik põletik, mis hõlmab kõige sagedamini baktereid, nagu stafülokokid ja streptokokid).
• ekseem
• põletikulised reumaatilised haigused
• mükoos (peamiselt niiske keskkonna tüsistusena paistes kudedes ja selle sisselõiked)
• liigeste liikumishäired
• igapäevaste tegevuste piiramine
• Stewart-Trevesi sündroom või lümfisarkoom (harva esinev)

Haiguse kindlakstegemiseks piisab põhjalikust ja korrektsest haigusloost. Haigusloost otsitakse välja vigastused, operatsioonid, keemiaravi, kiiritusravi ja muud haigused. Seejärel antakse hinnang kliinilisele pildile. Seetõttu on oluline märkida, kui kaua raskused on kestnud ja kuidas need on arenenud.

Diagnoosimisel asetatakse ka sõrm nahale ja hinnatakse, kas sinna jääb mõlk. Seejärel mõõdetakse jäsemete ümbermõõt. Oluline on hinnata naha muutusi. Teise sõrme nahalõhe võimalikkuse määramiseks kasutatakse nn Kaposi-Stemmeri märki. Seda märki hinnatakse eelkõige esmase turse korral.

Lümfödeemi puhul kasutatakse ka pildistamismeetodeid. Näiteks lümfograafia, stsintigraafia (lümfotsintigraafia). Kasutatakse ka kompuutertomograafiat, magnetresonantstomograafiat, pehmete kudede röntgeni, USG, mida nimetatakse ka SONO-ks. Vähi kahtluse korral võetakse biopsiaproov. Laboratoorselt uuritakse kilpnäärmehormooni, veresuhkrut, verepilti, FW, CRP, kreatiniini, uureat, albumiini ja valku.

Lümfödeem võib varajases staadiumis olla varjatud, ilma et jäse oleks paistes ja laienenud. Esimene sümptom võib olla survetunne, nõrkus või väsimus jäsemes. Hiljem tekib turse päevasel koormusel. Siiski aitab sel hetkel asendi paigutamine, st jäseme kõrgendatud asend.

Kolmandat faasi iseloomustab püsiv turse. Seda näitab sõrmega nahale vajutades mõlk nahal. See kaob aja jooksul. See seisund püsib siiski lühemat aega. Ulatuslikuma fibrootilise koekahjustuse korral on nahk jäik. Ka see survetest ei ole lõplik.

Turse on sel ajal märkimisväärne, jäse on laienenud. Paradoksaalsel kombel ulatusliku fibrootilise muutuse korral jäse kahaneb. Nahk on jäik, liigese liikumine on piiratud. Võib tekkida ka nahapõletik, isegi pindmise kahjustuse või olulise haavandi kujul.

Hilisemat staadiumit iseloomustavad jäsemete deformatsioonid, mida nimetatakse ka elefantioosiks. Tüsistuste korral on teada, et lümfödeem süveneb. Esmase lümfödeemi korral hakkab turse arenema alajäseme alumises osas ja areneb ülespoole. Sekundaarse turse korral on see haigestunud alajäseme allosas, allapoole.